Ärkasin kell kaks, siis neli, viis, viis-kolmteist, viis-kakskümmend kaks. Tundsin, et aeg on tõusta, kuigi akna tagune paistis hall. Valmistasin teed, mugisin mustikajogurtit. Pilveribud taevaäärel on hommikupäikse leekides. Algab uus minek. Kell on 5
55, aeg ärgata
—
Neli tundi on, kui saabub vend avastuseks, et ma pole suutnud ühegi auto peale saada. Koos saime aga kohe. Uues punktis satun vorstimüüja autole. Koos külastame klienti. Auto taaskäivitamisel ei juhtunud midagi peale klikk-klikki. Algab probleemi jaht, aga saak kaob tundmatusse. Ja kui saaki kätte ei saa, siis tuleb kütti ja saagi maailm lihtsalt käima tõmmata. Jumalaid saadab võit ja sõit jätkub poolunes tukkumisega. Üks järgmine tädi ja siis algab Riia maanteelt hääletamine. Enne oma koha sisse võtmist soovin edu sealsele hääletajale ning ise muigan, et küll saan mina sinust kiiremini auto peale. Leian kitarrikotist ühe papikaane ning kritseldan sinna kiirelt oma uue markeriga Riia ja Kaunas. Lõpetades oma kunstitöö, peatub auto esimese hääletaja juures ja siis aeglaselt ka minu juures. On alles vedu. Sõit on otse Poola. Hommikune kaotus saab nüüd tasa tehtud. Eesistmel istuja Tereza, autojuht Ond
—
Viis aastat ringi rändamist ja just neljakuine India seiklus seljataga — nii on Lukasega lood
Seisame 230 kilomeetrit Varssavist. Äike tantsib balleti ümber meie mitmes vaatuses. Ise üritame tormihirmus auto peale pääseda