Pärast mäeküljel magamist võtsime ette jalgsimatka ühe mäe tippu, ühe kena murulapi ja vaatega platsi suunas
Nägin unes korduvalt vahele jäämist või et tegelikult meeldivad neile külalised. Kuid igaüks neist lõpes põgenemisega üle aia.
Pärast mäekülge oli aeg valmistuda salajamisi öiseks vahupeoks. Ootasin hetke, mil ülakorrusel sööma asutakse, et saaksin kiirelt ja salaja dushi all käidud. Vahepeal tuli ennast ka moosikappi peita, kui tekkis kahtlus, et keegi mitteteadlik tuleb
Pesu järgselt tuli plaan kiirelt-kolmandale-korrusele-kui-keegi-ei-näe täide viia. “Teate, ma lähen nüüd magama, kell on ka kümme. Olen väsinud. Eile ma ka palju ei maganud. Eks siis jah, head ööd!” Veerand enne ühteteist oli peoriietus seljas ja katusele ronimine ja pool-tõsine põgenemine aeda ja bussijaama
Bussis ostsime pileti mitte viimasesse peatusesse, lootuses, et bussijuht ei märka meid maha ajada enne lõpp-peatust. Aga see juht oli teistmoodi. Oma ootamatust bussiväljumisest veidi üllatuna, suutsime end kiirelt koguda ja hääletama asuda, ning isegi pimedas tänavalambi valguses üks auto peatada(loe: tüdruk kandis lühikest musta seelikut)
Justkui suures pesumasinas elaks ja kargleks. Riided olid läbimärjad, pidev vahutamine ja kipitavad silmad, mis vajasid korduvat veeloputamist. Aga neli tundi möödus nähtamatult ja hulkuri riided said korraliku pesu
Tagasikõnd möödus lõdisevalt ja tütarlapsel paljajalu, kes siis suutis kaotada kingad tantsuhoos vahu sisse ära. Aga lõdisevalt läksime. Majas eemaldasin märjad riided ning kobisin moosikappi koos punasõstra, mustsõstra ja kollase kirsiga magama