Pool seitse. Uskumatu, et magasin terve öö kordagi ärkamata. Olin ärkvel ja olin ärkvel, magamise hetk ise puudus, kuid tunnid möödusid. Imeline
Maailm on nii imeline. Sajad oravakesed närivad kuulekalt puu alt oma sarapuupähkleid. Sahistavad ringi ja teevad pahandusi. Nagu ei olekski muud siin maailmas
Olen pilvi vaadanud ja mõelnud, et tähed toovad head. Nägin, et Edgari juures tuli põleb. Arutlesin endamisi, kas astun ikka läbi ja ütlen tere ning kasutan interneti kui ühenduslüli maailmaga, mis asub minust rohkem kui viie meetri kaugusel
Maailm on nii kummaline. Kodutu närvitseb ungarikeeles kiljuvate tüdrukute suunas. Korraks käib ta non-stop kioskis, ostes endale ühe pisikese kuid priske põhja meele rahustuseks, ja siis jätkab draamaga.
Neli päeva end looduses peitnud. Kas kõlbab end inimestele esitleda on korduvalt peas küsimus. Seni ju hakkama saanud. Olen end küll vaikselt kasinud, aga kahtlus jääb. Tuleb veidi nalja visata. Nalja enda pärast ikka