Metroos oli mees, kes visandas oma joonitud märkmikusse inimesi. Piilus silmanurgast salaja, samal ajal pliiatsiga kiireid kergeid triipe tõmmates. Kahe-kolme minutiga oli tal põhijooned olemas ning edasi tegeles ta täiendamisega. Vahel joonistusohver lahkus enne, kui jõuti lõpetada, teinekord jällegi lisandus segav seisev faktor. Paljudel polnud kindlasti aimu, millega joonistav mees tegeleb, kuid mina nägin tema tegevust peal. Mõtlesin
Vahel kihutas metroo õhtusse vajunud metropoli majade kohal. Akendes põlesid tuled. Mitte kõikides, kuid mõnedes. Inimesi nii palju, üks mina. Vihma sadas, jättes oma olemasolust järgi vaid märja maapinna
Väike prantsuse-indie kontsert