Paar nądalat tagasi, kui ma Malagal olin teistkordselt, tegin ma Dean’iga raamatute vahetuse: łks nimeta thriller Jack Kerouac’i “On the Road” originaal manuskripti vastu. Tulemus oli edukas, leian ma nłłd lausa inspireeriv, just, nłłd kui alustasin tąna selle lugemisega – spontaansed ringi seiklemised ląbi Ameerika eelmise sajandi keskel. Seetóttu pole ka pąev otsa toast vąlja ląinud. Kahju veidi, ilm oli ilus, kuid ma olin muudel lainetel. Lņpetasin eelmise raamatu, harjutasin kitarri, mis on nłłdseks hąąlest ąra, kuid idee veidike ongi midagi teistsugust kuulda. Ąkki nąkkab
Magasin pņrandal kella kaheni pąrastlóunal. Diivani peal magasin eelmisel ņņl, kuid pikemaks uneks jąąb liiga lłhikeseks
—
Patricia tuli eile. Nągi tuhat korda kóhnem vąlja, kui ta oli seda kolmteist kuud tagasi pąrast lahkumist. Ning, kuulen, kuidas ta on ikka mingil dieedil, et kņhnemaks saada. Sņbrad peavad hakkama isa ja tłtre juttu pidama, et liiale ei mindaks
Tąnase pąeva nimeks on płhapąev. Tegelikult muudame nime ja valime uueks nimeks uus pąev. Nii on parem