Olen kui jalgadeta lind

Ärkasin päikese ja sinise taevaga kell kaheksa. Mõtlesin varem, kui hea uni on mul olnud lihtsalt põrandal magades. Pühapäevaöö juhtus aga rahmeldamist täis olema. Igatahes kargasin põrandalt, pistsin pea päikesepaistesse, lasin makaronid soojaks ning sõin, pesin hambad ja astusin välja

Jõuan parki, kus teatakse, et jäädakse hiljaks, saadan sõnumi, et kõik on korras ning ma ootan. Telefon lülitab end ootamatult välja ning mul kahtlus, kas sõnum jõudis üldse kohalegi. Ootan

Ühel hetkel ilmuvad Øokolaadivabrikus töötavad ja Øokolaadifestivalilt käinud tuneeslane ja prantslane. Prantslase nimeks on Charlie. Just nagu filmis

(Jah, tegelikul teen nalja. Aprill siiski

) Teretame ning asume linna vahvusi jahtima. Jõe äärde jõudes arutleme endamisi, kas meie kõrval istuv hiinatüdruk on üksi. Tulemust kuuldes otsustasime ta endaga kaasa kutsuda, ja nõnda hulkusime neljakesi ringi. Päike astus aeglaselt kõrgemale ja temperatuur vedas end kaasa

Tundus, nagu eksiksin pidevalt. Ei teadnud ma, kuhu otseselt minna. Uskusin oma supervõimetesse, oma intuitsiooni, uskusin juhusliku vedamisse

Kuid palmipuud peesitasid end kuldsetes kiirtes, valge peegeldas valgust, tuvid jahtisid saiatükke, vanamees vana kitarriga tegi bossanova muusikat, kümne aasta jooksul 740 tuhat kilomeetri läbinud tumm ja kurt mootorrattur palus kütuse jaoks raha, kirikud täitusid mahlaka vaikusega

Kui kell õiget aega oli löömas, läksid inimesed lennuki peale ja mina asusid koduteele. Lootes, et keegi on kodus. Polnud. Õnneks ootasin ukse taga neli tundi, kuna võti oli korteris laua peal ilmselt

Kell üheksa tuli Sandra, lasi mind sisse ja küsis: “Kus su võti on?”
Naeratasin: “Kuidas su päev oli?”

Toas heitsin pilgu kavalatele võtmetele. Panin telefonigi laadima, et külalist kutsuda, kuid siis suutis telefonis peidus olev naine mulle teatada, et krediit on otsa saamas. Ohja. Hurraa. 😀