Istusime Milano jõekese kaldal. Kivist majad õhkasid inimeste elusid. Taevatus vajus linna kohal. Seinavärvid tulid kokku, moodustades väikelinna kodutunde. Kohvikud jagasid meeleolu, inimesed jalgrattasid mööda kiviseid tänavaid, kalad ujusid selges jõevees vastuvoolu ning inimesed lehvitasid sillalt teineteisele. Mõni kiikas üle ääre vette
Sarah mõmises, mõtiskles oma häälekoolist, mina tinistasin meloodiaid. Päike paistis alla. Magus päike. Tundsime end vabana. Vähemalt üks meist, sest varajasel pärastlõunal pidi Sarah oma au pair’ tööd tegema, miski, mis talle enam ei meeldi. Aga ta läks. Lehvitasin ja hõikasin, õhtul siis näeb, kui ta juba jooksis sulgevate ustega puutrammi poole.
Muidu trammid jooksid oma rööpaid mööda