Olen peas plaaninud ja päriselt teinud mõningaid sisustus harjutusi minu uude korterisse. Seinad on tühjad, kuid need vajavad veidi värvi ja elu ja asju, mis on mu mõtlevast ainest läbi läinud. Reedel läksin bussiga Viljandisse ning jõudes peale üheksat olin sunnitud hääletama. Pisike seiklus, ütlesin ma endale. Ennist oli bussiaknast vaadates taevas helge sinine ja päike loojumisetappil. Lasin valgust läbi silmalaugude. Viljandis oli aga maa märg. Jooksin mööda Tartu maanteed mõned kilomeetrid, et jõuda hääletamiseks Mustla teele. Kitarrikotist tuhnisin ühe tühja pruuni pappkarbi tükki välja ja sinna kriipsutasin vajalikud tähed. Teise peatuva autoga saingi külakesse ja ega sealgi ma peatunud. Miks siis mitte hääletada viimased viis kilomeetrit ka veel, kui võimalus on. Vana Volkswageni kaubik võttis mu peale ja küsis kuhu minek? Mõtlesin veidi ja vastasin: “Kuskil seal peale kooli” ja veel veidi mõeldes, “ja enne silda
” Autoke keeras just paremale pööravale teele ja olingi sõbral külas, kuigi neid polnud kodus
Uus õhtu algas MuRockiga, kus peaesinejaks oli Metsatöll, kuid alles kell kaksteist. Ilm kiikus külma ja tavalise vahel. Inimesed voorisid piletilaudade juurest, kus olin pakkunud ennast aitama. Naersin ja rääksin absurdianekdoote ning naersain. Naersin vist inimestega kaasa, kes sealt mööda käisid või miskit mis neil kaasas oli. Olemus!