üks kõigutab ja teise puusad
üle laua hõigutaks, eilsed kuulsad
üle nõlvade ma neid kõlvatuid kõrvutasin
süles põlvedel kõrvade tagant võrgutasin
vale eile ja alga algav täna
tänas meid voodis aknast päike
mitmes läikes näikse sinu pilkab
siidist riist lausa süüs Su nahk ihkab
ärkan
silkab laudade vahel
noodidest kahvel-loom
toorest jõust lõust karjatab
koom koomiliselt ruumiliselt naeratab
kalgendab vaikselt valgus laevatab
uutel merelehmade lainetal
kui saatan kõigub maailmaserval
ma mõtlen kurat küll
kui ingel kõigub pilveäärel
ma mõtlen viit siit või minema mind viid
kas ärkasingi peavalu,
harilik pliiats kapi nurgal,
mitmel hulgal märkasin,
asjad polnud paigas, mõistus salgas
ja ma põdesin pikalt
et maaelu minu jaoks pole olemas põlnud
ja mu käes oli vikat
et jahvatatuks saaks need põllud
kolisin sauna üle puuhalud süles,
mõtlesin lapsepõlve puupraginale,
ning kasehalu lõhnale, sõbrad,
ka nemad meenusid, vaim põles
unistades, ma pugesin põhku
ja sinu meel mu ihu vastas
ma hingasin inimese õhku
kuniks mul minna lastaks
ja siis ma läksin ja ma läksin
läksin väga kaugele,
ja siis ma mõtsin ja ma mõtsin,
mõtsin, mida tahame
mida tahan mina, mida tahad sina
mida meie tahame
ei muud kui õhku, vett ja toitu,
mida muud me vajame?
saun kuumenes, hing kuumenes,
ehk kasvas ta osa minuks,
sai osa uueks, nagu elugi mis
olen päev otsa taga ajanud
hingasin, vihma sadas ning
katuseplekid muutusid klaveriks
ja vihmaveetorud flöötideks,
rohi kasvas paljalt jalge all
müstika kuuvarjudes, puu pimeduses,
tuulekohinas asteldi, suud kohutamas,
imetluses öötäht hoidis saladust,
kuumus sauna põlengust küttis
hommikul polnud enam kodu,
varjamas uues öös ohud,
nii kaugele ei mõelnud,
tuleviku tohuvapohus