Istun murule, toetan selja puule, näoga loojuva päikese poole. Taevas sidistavad mõned noored linnud. Üksikud pilved on osavõtmatult liikumatud. Vaatan üksisilmi, kuidas päike kiiresti kaob. Kui päikest enam ei ole, kui selle viimane punetav servgi on silmapiiri taha vajunud, istun ikka veel, lootes, et päike sealtsamast kohe uuesti üles kerkib, kuhu ta äsja kadus. Silmades on ju alles veel päikese kiirgus, seesama, mille punakas helk ikka veel õhtutaevast valgustab. Jalutan lõpuks aeglaselt kodu poole tagasi. Olen vaikne, kuid hing hüüab: lõppev päev on toonud palju mõtteid