Mets ja maa on õitega üle puistatud. Ükski aianurk ega kingupõlv pole kahe silma vahele jäänud. Isegi vilused põõsaalused on lilli täis. Tahedatest künkakülgedest rääkimata: neil kirendab imekaunis õievaip. Niisugune, mida oskab üksnes kududa kevad. Puud ja põõsad on uhiuutes ja helerohelistes rüüdes. Kirsid uhkeldavad valges nagu tüdrukud kooli lõpupeol. Neid vaadates tahaks hüüda: “Jäägegi valgesse! Kogu suveks! Kuni lumeni!”