Įgętis Byrjun — mühav ja tasane laul kannab minu eest koormat, et minul lihtsam oleks. Kaugelt seiklevad mõtted võtavad suuna minu poole: mul on midagi jagada; inimestes on sõnad, sõnades on inimesed; ma langen; minus on avarus ja teel roomavad kivid; suvises roheluses on päike terve päeva taevas triumfeerinud; on olemas armastuse vaikus
Iga päev kõnnin mööda sirelitest, viimasel ajal need õitsevad isegi. Mööda minnes kiikan õite sekka, äkki näen mõnda viielehelist. Ning kui leiaks mõne, siis on variante palju: sööks ära, tooks tuppa padja alla, hoiaks peos, pistaks tasku või jätta põõsale alles
Hommikune hääl — meeli paeluv tunne on seda kanda endas terve päeva ja ööseks kaissu võtta
Üleülehomme
Heh … sirelid 🙂 .
See hääl , uinutab , jutustab ja on öö koos minuga. Ka hommikul , kuulen teda , nüüd mõttes “Tere hommikust!” ütlemas.
😀
Kas kuuled häält korduvalt?
Iga kord kui sa midagi kirjutad .
See on küll palju kordi. :rolleyes:
On jah 😀
veider et sa ei kirjuta, mis juhtub siis homme
Võib-olla kirjutan homme midagi, mis juhtus. 😉
sirelid…mmm…hommikune töölt tulek…värske õhk…värsked mõttes mis pole veel tuimestatud une poolt…hommikud…