Üle hulga aja on kandunud mu mõtted tagasi minevikku. Saan öelda, et mu mälust tulvas külluses mälestusi, ja pean möönama, et meenunud piltide omaaegset sära ja tundmuste kunagist elevust ei tuhmistanud apaatiatolm ega virildas iroonia — neid ma endas ei leia. (Ja siiski oli meenutamine nähtavasti niivõrd elamuseks
) Mõtlen, ei tea milleks, veidi enda üle muiates
Jah, kuivõrd tundus see nüüd asjalik, lähen ma välja kenale jalutuskäigule