Punased telliskivid seinamüüris joonistuvad oma arutus mustripragudes kaootiliselt välja, kui päike õnnistab neid oma kiirtega. Lisaks kevadisele valgusele, mis ruumi poetud vaikselt, õrna külmusega, pugedes kõige keerulisematesse lõhedesse, piludesse ja aukudesse, et anda märku kõigile enda kohalolekust, kingivad ruumile kuju ka kiviseinal paiknevad valged paberlehed, kuhu on selgelt ja oskusliku kergusega visandatud musta pliiatsiga ruumis ringi lendavad sädelevad haldjad. Seltsiks neile ronib mööda seinaäärt pruunist savipotist üles avause, vabaduse ja päikese poole kuldne roos. Põrandal on tema jaoks laiali laotatud erinevates toonides värve, ja pintsleid, millede abil on eemale, värvipoti kastmise tagajärjel kalligraafias maha maalitud sõnad:
Niisiis, sa krahmasid mind sellesse unistavasse mõtiskellu sealt kodust, kus sain viibida tunde. Sa arvasid, et olen sellesse lõksu kinni püütud
Ma ei süüdista sind, kui sa ei märka, et minu üksindus oli täidetud rikkalikumalt, kui kogu selle hulluse ja raevuga, milles sina elad
Ebamugavuse karmus, millesse ma olen mähitud selle augu all laes, on terve universumi toredus ning armsaim taevas südamele ja hingele