Koduteel avastasin, et mu mõtted on laiali ja kokku segatud ja sulatatud. Ei ole aru saada, kus algab üks ja lõpeb teine. Nagu kaleidoskoop, kus jõuline energia purskuva värvina kohati vaikselt, kohati kiirelt hajub oranøideks, punasteks tumedateks toonideks, samas kui süvasinise varjud imbuvad äärtesse, muutudes aina tumedamaks ja saades lõpuks ennasthävitava musta ideeks. Ja nüüd ma olen saladuse sümbol, mis peegeldub läikivatelt pindadelt. Kas ma tajun muiet?