Pühapäevaõhtul, pärast kõigi hüpete sooritamist otsustasin Epule, keda pole ma juba üleeelmise aasta detsembrist näinud, külla minna, näha, kuhu ta on ennast elama asutanud. Mainisin tallegi oma plaanidest. Niisiis, Johu juhtimisel, oli tee auto rataste all Tartu suunas.
Kohale saabudes katsusin Epule helistada, kuid mitte midagi. Tatsasin siis veidi ringi, kuid veidi kasvas paariks tunniks, ning minu mitmetele vastamata kõnedele ei vastanud keegi.
Peatusin lõpuks ühe pisikese pooljärv-tiigi kaldal ja viskasin end pikali puhkama. Järgmisel minutil saabus ka kõne just ärganud Epult, kes imestas, et olen juba kohal, ning seejärel kirus end, et lasi nii juhtuda. Aga eelnevad sündmused ei vähendanud siiski meie taaskohtumise suurt rõõmu
Oleksin Epul külas olnud kaks päeva, kuid olude sunnil pidin järgmise päeva õhtul lahkuma ning alustama hääletamist tagasi koju
. mööda maanteeserva päikesepaistes hääletavalt liikudes oli tunne vaimustav, sest ükski kohustus ei sundinud mind kiiremini liikuma. Puhas vabadus