Pilvepealsed
“Eli! Vaata üles, vaata neid pilvi
” hüüdis Mann. “Neis on mingisugust maagiat, ma usun
”
“Ma vaatan,” vantsis Eli Manni kõrvale ja heitis pilgu üles valgetele vahukoorestele pilvevattidele, mida ümbritses päikese hell embus
“Need pilved on küll kindlasti vahukommist
”
“Mann! Kõik pilved on vahukommist. Kõik pilved on
”
“”
“Lapsed, ärge ääre peale mingi! Kukkute äkki alla, ja seda me ei sooviks. Tulge parem siia, ma räägin teile juttu
”
“Juttu-uu-uu!” hõiskasid lapsed kooris ja jooksid istuma ümber juttuvestja
“Niisiis,” alustas juttuvestja laste silmadesse vaadates ja mõtteid peas keerutades. “Elas kord
”
“Päike!” karjusid lapsed
“Ei, ei. Elas kord lõbus An, kelle kodu oli pilve peal, mida ta nimetas Vattiks ja kes oli lillekujuline olevus, kellel üks rohekas jalg, millel ta ringi hüppas, laiad käed ja seejärel ümar õitejuustega pea. Ning ta oli tihti riietunud roosasse kleiti. Sama pilvevati peal elas ka tema kaaslane Ni, kes oli sama lõbusalt hüplev olevus kui Ni. Ni arvas alati, et on sama mis An ning ega An teisitigi arvanud. Üks päev
”
Päike piilus vaikselt ülevalt alla ning äratas tasapisi Ani, kes seejärel krapsas püsti ning hakkas Nid äratama. “Ärka üles, vaata, väljas on päike juba. Sa pole tänase päeva päikest veel näinud
”
Ni ringutas ja haigutas ennast, enne kui avas oma siresinised silmad: “Onh-tõhesti-hilus-päähke-aeh
”
“Mulle meeldib!”
Ani kilkamine aina jätkub ning Ni tõuseb rahulikult püsti. Äkki jääb An tasa: “Mis see seal on? See sädelev asi?”
“Kus?” peab Ni tingimata küsima, kuigi on juba kummalist objekti märganud
Mõlemad hüplevad üllatnud nägudega kuldsele nõela moodi asjale lähemale. Ni üllatunud näost ilmub vaid üllatnud küsimus: “Mis see on?”
“Kuidas see üldse siia sai?” vastab An Ni küsimusele
“Äkki jäi meie Vatt ette, kui ta alt üles tahtis minna?”
“Äkki hoopis tahtis see alla minna
”
“Peaksime teda aitama ju kuidagi!” jätkuvad üllatunud hüüded, lootes nende abil kuidagi asjast aimu saada
“Ma tean! Ma tean!”
“Räägi mulle ka siis!”
“Tule, ma näitan sulle lahendust
” teatab An ja alustab teisele poole hüppamist, kuni peatub mustikapõõsa juures. “Vaat, need mustikad sisaldavad seda i-tähega algavat asja, mis sealt ülevalt pilve pealt kukub alla mustikate sisse
”
“Apelsine?”
“Näh, see ei alga i-ga, üks teine asi
”
“Ideid?”
“Just. Peame mõned mustikad ära sööma ja siis tuleb uni, millele järgneb idee kujunemine meie peas. Loogiline ju
”
Ni Ani juttu lõpuni kuulmata, haarab põõsast peoga mustikaid ja mugib neid sisse. Anigi ei oota kaua, vaid võtab ka korraliku suutäie. Sõnagi vahetamata heidavad mõlemad pikali ja liiguvad vaikselt unes unemaale lillede keskele mängima.
Uue päeva päike äratab mõlemad ühel ajal üles. Ani ja Ni silmad on taeva kuldses ketas, kui nad korraga hüüavad: “See on päikesekiir!”
“Kas see kukkus alla või tahtis minna alla? Kas me peaksime ta üles tagasi aitama või alla aitama?” arutles An valjul häälel
“Lähme siis tema juurde istuma ja vaatame, mis hakkab juhtuma
” sõnas Ni mõtlikult
“Tantsime siiski ümber tema chi tantsu, peab ju proovima. Äkki seekord töötab
”