Sinistes tunkedes sissetungijaid väljatungides ehk neid üleliigsest paberist välja rebides, istun klassiruumis oma paksude lemmikraamatute vahel. Soe kampsun on ümber ning jalad vabastatud sokkidest. Olen teadlik kääridest
Kell kuus vōtan pildid kaasa ja lähen tänavale. Külma Øokolaadikreemiga kleebin ilusad pildid majade seintele, teiste reklaamplakatite kōrvale, kust inimesed kōnnivad iga päev mööda. Ja siis suudun koju, panen kampsuni pesuvette ja ennast vaibatekki sisse keerates ronin voodisse
Hommikul ärgates panen soojas vees ligunenud kampsuni taas selga, et see minu keha järgi ennast vormiks. Täidan kōhu shokolaadikreemi-munapudruga ja siis valmistun tööle minema. Kuid ei jōuagi uksest korralikult väljuda, kui juba fotograafid mind välgutavate kaameratega ahistavad. Häälesumin on meeletu, oh, mu vaene pea. Järgmisel momendil suudab mu kärast vaevatud aju registreerida küsimused: “Kust tuli idee pildid seinale panna? Miks Øokolaadikreemiga? Kus? Miks? Kes? Mida?” Nii palju küsimusi. Ütlesin, et pean tagasi tuppa minema ja puhkama. Korjan kiirelt hommikuse lehe maast ja sulgen ukse selja taga. Ronin taas voodisse ja keeran ennast vaibateki sisse pimedusse. Urgitsen taskust minilambikese ja hakkan lugema. “Pildid Pariisist on levinud üle maailma. Arvatakse, et shokolaad on kuidagi asjaga seotud, ja mōned kahtlased linnud
” Absurd! Absurd-absurd-absurd!
Ronin vaiba seest välja, et keeta moos ja närve rahustada kadunud piltide ja äkk-kuulsuse pärast. Oleks pidanud eile koju jääma, kui pea valutas — haigena ikka tööle ei minda