Liikusin eile ringi nagu unenäos. — Kaks ööd siiski tänaval. Sain sooja koha Barcelona servas kenas korteris. Diivan oli väike ning jalad olid üle ääre, kuid ma magasin. Magasin ärkamata.
Lōunal üllatusin, et korteris on ka veel teisi inimesi: kahe asemel neli. Kuid sain kiirelt üllatusmomendist üle, ning me jätkasime vestlusega ning hommikusöögiga. Nädal aega pea ainult saia tarbinud, olid puuviljad, saiakesed, tee piimaga ning müsli igati tervitatav
—
Montjuļc pargist kaugemale just ei liikunudki. Trepist üles, trepist alla. Leidsin koha palmipuude keskel mäenōlval, kust sai kenasti päikeseloojangut jälgida. Olelesin
Alexi Murdoch – Something Beautiful