Kuumade sütete hõõgumisel ronivad kraavihallid udu varjus oma peidukohast välja. Nad kannavad parema käe otsas vaevumärgatavat neoonrohelist laternat ja vasaku käega toetavad end kõvera kepi otsa. Ja nõnda poolroomates küürakil tatsavad nad kustuva lõke suunas ning samas vaikselt kähisedes: “Shoojha, shoojha” just nagu teise taseme kummitused nahkkiire küüniste vahel