Uksest sisse astudes tervitasid sind rõõmsanäolised Portugali inimesed. Nad kõik olid tulnud siia “salabaari”, et mõnusat portugali või brasiilia muusikat kuulata. Kitarrid käisid seltskonnas ringi. Kes oli võimeline, liitus ka mõne muu instrumendiga
Inimesed vahetusid, tunnid tiksusid, kuid muusika ei lakkanud. Alati oli keegi sõrmedega keelte kallal. Üritasin isegi oma panust anda. Lõpu poole leidsin ka nii palju julgust, et puhutud sai suupilligi
Hommikul kuue paiku kobisime allesjäänutega baari sulgemisega viimase ette. Mõni läks koju, mõni lubas minna pokkerit mängima, ning mõni ootas metroo avamist, kuid kolmekesi seisime seal ja vestlesime — teemad tundusid jaburad.
Lõpuks siiski leidsime paraja aja suhtelise kodutee ettevõtmiseks. Kes elas just ümber nurga, kes pidi transpordivahendit kasutama ning kellel piisas tunnikesest kõndimisest. Enne ergutasime aga oma uut hommikut kohvi ja singi-juustu võileivaga. Seltskonna laiali lagunemisel pistis Miguel mu pihku mõned eurod: “Näe, saad midagi süüa osta
“
Koju jõudes vajusin sundimatult magama