Mängisin väikese venna ja õega peitust. Suure vennana olen esimene, kes loeb kahekümneni. Lisaks on minu kohustus nõnda kaua lugeda, et nad leiaksid endale peidupaiga. Põnevuse tekkitamiseks otsin neid raamatu vahelt, tikutopsi seest, teki alt ja vahel isegi heidan pilgu tasku — äkki on seal. Muidugi, nemad üritavad naeru tagasi hoida. Ja kui lõpuks leiangi nad üles, on järgmise kord lugema minna. Esimeseks ja edasiseks geniaalseks peidupaigaks osutub mul väike sinine tekk, mille endale peale tõmban. Minu õnnetuseks ja nende õnneks leitakse alati mind kohe üles; jälle venna kord lugeda. Vähemalt on meil lõbus. Isegi siis, kui enam mängida ei soovita ja mina neid rumalusest taga otsin. Ja just neil hetkedel raputad raamatut, ehk kukub sealt keegi välja või jääb pea malelaua alla kinni või satub pilk soki põhja — õde ja vend näitavad näpuga, kust ma neid otsima peaksin. 😉
9 thoughts on “Go in your umbrella”
Comments are closed.
Oi , nii armas sinust ! 😀
Onju. 😉
Eksjuu ! 😉
Oleks sinusuguseid rohkem, oleksid kõik lapsed palju õnnelikumad. Minu arust on liiga vähe neid, kes nii hästi lastega tegeleda suudaks. Või pole mina lihtsalt kokku puutunud väga kellegagi? Ei tea. Igal juhul nõustun Margega- see on sinust väga armas. 🙂
No millest me räägime . Nõustun ka Meelika laia arvamusega 🙂
Artti sa oled lihtsalt uskumatu .
mul pole midagi uut öelda
Selline ongi minu eluviis: vaadata väiksemate õdede-vendade järgi. Kuid tänud teile, teie siirad sõnad jõuavad mulle hinge.
väikesed armsad õed ja vennad on kõige paremad…ja ka vanemad…see jutt tõi mulle meelde ülihäid mälestusi…aeg…mis on kiiresti kadunud…vahetunud…on jälle tagasi koos peituse ja trips-traps-trulliga…ja ma tänan sind kogu südamest selle röömsa ja vaba aja taaselustamise eest…
Palun, Nelli. Palun. 😉