Lained on väiksemad. Otsustati, et ehk on mul aeg veidi suuremaid laineloomi püüda. Aga juba alguses mäest alla ronides märagde kivide juures libastusin ning löhkusin jalad, kuid viimast märkasin alles hiljem. Seal samas pidime kohe vette kargama, otse kividelt, minu önnetuseks laine tömbas mu otse vette. Hakkasin naerma ja kiirelt ujuma eemale. Lainemurdumise ajal ei soovi just väga lähedal kividele olla. Edasi algas lainete jaht. Kuulasin, kuidas lained vastu kaljusid murduvad. Uuh.
Esimesed lained uhasid mind kohe sügavamale, nagu elu eest vöitleksin. Kuid naersin, kaotasin neli elu vähemalt. Ela ohtlikult öeldakse
Minu suurte lainete saamatuse puhul ujusime kergemasse kohta — “La Source”, edukam koht, kuid siis avastasin, et kivipöhi on justkui pooleteisemeetri sügavusel. Olin pönevil, olin hirmul, kuid enne hakkas külm ning aeg oli välja ronida ja tagasi majja kaduda ning päikeseloojangut vaadata ja öhtusööki oodata
Sellise igava keskkonna puhul nagu praegu siin Mustlas, on su juttu nii hea lugeda :wave:
ups, see anonüümne jobu olen mina:))