Tänavaaadress, uksekood, hoone ja korruse number ning korteri omaniku nimi on kirjas. Üles on ka tähendatud võtme peidukoht viienda korruse teise ja kolmanda trepiastme vaiba taga. Aardejaht läheb sujuvalt. Uks avaneb ning imepisike korter seisab mu ees. Minule mõeldud voodi on veel väiksem, kohe näha, et jalad jäävad üle ääre. Koogi tegemiseks pole ahju, kui ma just mikrolaine universumit kasutama ei õpi. Kapist leian mett ja teed. Kohe lähebki potiga vesi tavalisele pliidile soojenema. Kaks sidrunit vaatavad laual vastu ning lauatelefonis vilgub kellelegi vastama kõne ja uus sõnum. Mitte minule, muidugi. Minu jaoks on lihtne kiri, mis selgitab, et rätik on voodi peal, võin kõike kasutada, ning näeme kolmapäeva õhtul. Head olemist!
Kord aeglaselt, kord kiirelt liikuv aeg näitab kaheksat. Tumenev õhtu näitab õhtut. Otsustan külastada baari, kus tavaliselt esmaspäeviti sain oma Pariisi sõpradega kokku. Ehk on miski veel sama ja mul on lootust kedagi kohata
Üks vanem tädi küsib minult midagi. Või tahtis ta mind aidata. Arvan, et ta ikka küsis minult miskit. Naeratasin, ega osanud midagi kosta, kui et ehk inglise keeles, paluks.
Budapest oli meeletult maailma-ilmatult tuuline, Pariis on aga mõnus sirasinise taeva ja päikesesäraga. Kümme kraadi, kuid ikkagi kena. Mõnes tänavanurgas võib kohata aga maagilist vaikuse musta auku, kuhu kogu linna lärm kaob, ning kostumas vaid kohaliku kohvikutädi kingaklõbin. Korduvalt
Emmanuel ja Manel juhtusid baari tulema. Tundsin nad ära. Nemad tundsid mind kui rohkem habemes mees. ( Manel mainis, et pole aasta otsa baaris käinud ja nüüd siis tuli
) Lootsin alguses, et trehvab rohkem tuttavaid, kuid jutuvestluse voogudesse kadudes ununes kõik, mis eelnes, tundsin end kodus, ja taas alguses. ( Ainult, et kui kõigud tooliga, siis taipad, et algus polnud hea, parem mitte kõikuda
)
Meeled ja emotsioonid tahavad õpetamist, mitte ideed. Harmoonia vaistlikuses