Nüüd on ka Louvre avastatud. Oleksin mul terve päev olnud aega, oleks kōike külastada. Aga olen siiski rahul sellega, mida nägin: Mona Lisa, Milose Venus, The Seated Scribe, inimpeaga tiivuline härg, tiivuline võidujumalanna Nike, “the Bather”, “Liberty leading the People”^, Cycladic Idol, St. Mary Magdalene, Hammurabi kood. Muidugi rohkem pakkus huvi vana-Egiptus ja vana-Kreeka, aga siiski leidsin ennast kōikjal mitte igavas momendis olemas
Ōhutl uude ööbimiskohta liikudes väljendas taevas ennast välkude raevuga. Ilm on viimastel päevadel kogunud sooja tunnet ja nagu öeldakse: vaikus enne tormi. Vihm tuli veena alla ja minu peale. Olin hetkega märg. See tuli sellise hooga, et tahtis mu pidevalt pikali paisata. Varjusin suure puu alla koos oma varustusega, mida meeleheitlikult üritasin kuivana hoida. Oksad kukkusid mu ümber ja lihtsalt sadas
Kui taevaveed korraks vaikisid, tormasin kiirelt asju kaasa vedades lähima silla alla, kus juba mōned inimesed peitusid, ja sünnipäeva pidasid. Mind kutsuti liituma ja veidi muusikat tegema — siiski ju tähistamist väärt moment. Jōime veini, sōime krōpse, laulsime ja muidugi kitarritasime. Nalja kui palju ja vihmast ei teinud keegi välja
Saju täieliku lōpedes jätkasime igaüks oma teekonda. Mul oli seitse kilomeetrit kōndida ja aega kolm tundi keskööni. Viimase tunni istusin bussijaamas, vahetasin lōpuks oma riided, kirjutasin, harjutasin oma kitarri ja ootasin