Natukene enne kaheksat
Punaka silmapiiriga hommik on ilmselt miinuskraadidega, just nagu öögi; kõikidel asjadel on valge kirme peal. Oleme telgiga end asutanud noorte mändide vahele, kus vaade ulatub vaevu viie meetri kaugusele.
Tänane öö oli rahulik ja viie tunnise unega, ärgates sõime selles samas hommikus
Lembitu kell on pool viis
Lendur Lembitu teeb hetkel telgi soojendamis eesmärgil ahju tuld. Kahe tikuga peaksime hakkama saama. Neh, ühe kaotas ta ära
äksteist(!)
Pimedas telgis on mu pastakas ära kadunud. Alternatiivse võimalusena kasutan ma harilikku pliiatsit.
Keegi oli varem suitsuga läinud mineerima ja sellest sai alguse ka häire. Vähemalt pool tundi lamasime külmas liivases kaevikus ning alles siis vahetasime oma asendi millegi mugavama vastu. Olime kannatamatud.
Mingil õnnelikul hetkel hüüti häire lõpp. Pooljoostes liikusime läbi männinoorendiku telgi poole, kuhu kohale jõudes saime teada, et tegelikult eksiti ja häire lõpp lükkub edasi. Vantsisime oma positsioonidele tagasi. Ning taas möödus aeg, kuni meid lõpuks päästeti ja anti luba siirduda telki
Väljas on tõusnud tuul, mis vahel satub ka meie telgi kallale vägivallatsema. Uinusime uue häireni või ahjuvalve alguseni