Öösel ei maganudki eriti, kuulasin lamades taevast alla langevat vihma. Korraks oli isegi soov vihma kätte minna. Öötundidel avastasin ennast mõtteid veeretamas armastusest, inimestest, elust, surmast, minevikust, olevikust, tulevikust, muusikast, raamatutest, ilmast ja veel palju muust. Vahel jäin ka korraks magama, kuid järgmine hetk olin jälle samadel mõteteradadel
Tänane ilm on olnud imeline. Uskumatult sinine taevas. Väga muinasjutuline. Ja nii piiritu. Tuul puhus leebelt silmanurka pisara. — Loojuva päikese kiired riietasid pilved roosakas-punakatesse jakkidesse ja kuubedesse. — Hilisõhtus siravad jälle muretud tähed. Tähed mis on külmad ja helkivad, kuid siiski hõõguvad, põlevad maailmad
Ikka veel igatsen piiritut ühtsust teise inimese hingega