Jagatud maailm

Kuskil veereb vaikselt ja käsikäes taevasse kaks kuud. Tagurpidi vikerkaarel jalutamine. Pilvel istumine. Laas, mis püüab sõnu. Üks tuttav pink. Kõikjal on pisikesed väikesed liblikad. Ümberringi õitseb

Ühe rohelise aasa äärel elas musta-kollase triibuline mesilane. Ta külastas tihti aasal kasvavaid lilli ja ajas nendega juttu. Rääkis natukene sinilillega ja siis lendas edasi, maandudes järgmisena võilille kõrval ning jutles ka temaga. Üks päev aga, kui mesilane arvas end lendavat oma vana sõbra nurmenuku juurde, oli päike pimestanud tema silmi. Nõnda lendas hoopis mesilind märkamatult soovimatus suunas, kuni maabus ühe kena karikakra kõrval, keda ta pidas nurmenukuks. Mesilane ja karikakar alustasid omavahel vestlust. Mesilane aga taipas karikakra häält kuuldes, et on vale lille juures maandunud. Kuid see teda ei heidutanud ja nõnda nad jätkasid vestlust. Nii rääkisid nad pikalt, ka järgnevatel päevadel. Ühel pilvisel päeval, kui mesilane ja karikakar jälle vestlesid, hakkas äkki rahet sadama. Mesilane märkas, et rahetükid teevad karikakrale haiget ja seepärast võttis ta nõuks karikakart aidata. Ta lendas kõrgele, jälgides hoolega, milline järgmine rahetera võiks temale armsaks saanud karikakrale haiget teha. Märgates üht, kogus ta hoogu, lendas kogu jõuga vastu rahetera, et see koheselt kokkupõrke tagajärjel puruneks tuhandeks väikeseks killuks. Nõnda toimis mesilane mitmeid kordi. Iga kokkupõrkega muutus mesilane aina uimasemaks, kuid see teda ei häirinud, peaasi, et karikakar haiget ei saaks. Kui lõpuks jõudis lahing lõpule, langes mesilane jõuetult alla karikakra poole, nagu sügisene leht, mis puult hoolimatult maha langeb. Karikakar jälgis teda hoolega ja sirutas end nii, et mesilane maanduks pehmelt just tema õiel. Mesilane uinus seal ja lebas seal sügavas unes teadmata ööd ja päevad. Karikakar hoolitses hellalt tema eest — igal õhtul, sulges ta oma õielehed mesilase kohal, et kaitsta teda öökülma eest. — Karikakrale oli mesilane armsaks muutunud