Eile oli Pariisi sümbol, Notre Dame, Triumfi kaar, Louvre ja palju pisidetaile, muusika ja tants Seine kaldal, ööelu. Täna kilomeetreid kōrvaltänavaid, et püüda Pariisi silmapilk. Palju erinevaid inimesi. — Victor Hugo istub kuskil kōrval pingil, saksofon kostub üle tänava, puhub tuul ja päike loojub
3 thoughts on “Kôrvaltänavad”
Comments are closed.
Tahaks sind viidata omagi blogis, aga ma ju ei tea, kes sa oled (naerunägu, sest see on natuke naljakas küll). Ja kuidas viidata kellelegi, keda ei saa kuidagi nimetada? Tühikuga? Hüüumärgiga? Küsimärgiga? Ei tea, kas blogger aktsepteerib siukseid trikke, ma tegelikult-tegelikult pole proovinud, aga tundub pisut ebaeetiline. Mulle tundub, et mõtlesin sama(sid) mõtet/mõtteid umbes aasta tagasi või rohkem või vähem, võibolla kuidagi seotud ajahetkega, mil mind viitama hakkasid, või mingite teiste hetkedega. Samas, kas peab siis alati, eks. Mõnikord tahaks, siiski.
Oiiii! Nii hea. Pariiiiiiiis…:)
Metafoori-Maia, ehk sobib nimega viidata?
Jap, Pariis. Uskumatu.