Mõjutamine kujutava kunsti vahenditega — keeruline asi! Sõna abil oleks see muidugi kergem, aga sõnakunstilegi on see raske küllalt Ja veel kujutava kunsti keel! — paljud seda siis taipavad? Teate küll, kui abitud on enamik inimesi, kui neile tuleb rääkida mõnest pildist
Kuigi
. see ei tähenda palju. Pilti mõista ja pildist rääkida on kaks ise asja. Enamasti räägivad pildist kõige ladusamalt need, kelle ta on külmaks jätnud, hardunud vaikivad ja kogelevad. — Oot! Las üks oranø mammut istub mulle juhtmetele tagasi
Paus
Pildiga headust sisendada
. Tundub, et rahvaluule pole kuigi populaarne, muidu võiks maalida, kuidas heinalised libahundile leiba ulatavad ja see jälle loomast inimeseks muutub
Teemasid on palju. Avatud peo ja vabadusse lendav lind. Lihtne mis? Värvid nagu rõõmurõkatus ja kusagil allpool kontrastiks midagi tumesünget nagu üleelatud hirm
aga kas ongi vaja temaatilist pilti? Kas ei jaga hingele sooja juba hästi maalitud päikeseloojak või ei rahusta meeli rahulikult paigutatud abstraktsed värvipinnad? — Paistab, et on aeg magama minna. Eks?mśm – I Can’t Feel My Hand Any More, It’s Allright, Sleep Still
Kahju, et maailmas pole geeniust, kes suudaks vahendada looduse ilu nii haaravalt, et igaühel, kes on pilti näinud, muutuks võimatuks maastiku rüvetamine olgu tühja suitsupakkiga, olgu aatompommiga.
Minagi olen vahel unistanud analoogselt. Kahjuks on inimeste elus kokkupuuted kunstiga üsna vähesed ja igasugused muud mõjud väga võimsad. :noexpression: