Vihma pladistab lapselikult taevast alla. Kui tähti läbi pilvede oleks näha, siis märkaks, kuidas nad plinks ja klinks seal üleval teevad
“Hmm
. ma ei usu, et aknalauale oleks tark ronida,” sosistab Mann ettevaatlikult
“Ära muretse, ma olen kaasas. Lihtsalt tule. Ma näitan sulle, kui ilus seal üleval on,” seletab kerge õhinaga Timmu
“Sa ei lase mul midagi juhtuda, ega ju?” küsib pitsitava murega Mann
“Ei lase. Ausõna! Püsi minu lähedal
”
Kaks väikest mummulit ronivad mööda toole, köögilauda ja mööda kardinaid aina aknalauale lähemale
“Ulata mulle oma käsi!” pakub Timmu end abistama Manni
Vaikselt ohates, nagu oleks see elu raskeim üritus tema elus, ulatab Mann oma pehme käe. Timmu hoiab seda veidi unistavalt, kuni lõpuks edasi tegutseb ja vinnab Mannigi enda juurde aknalauale
“Oh! Oh! Oh!” imestab Mann, kui ta end ümber pöörab
“Mis! Mis viga!” küsib Timmu
“Viga pole midagi. Lihtsalt
” jätab Mann lause pooleli
”
imeilus!” jätkab Timmu poolikut lauset
“Vaata milliseid mustreid jätab vihm aknale. See on nii mahe, nagu väike salajane mõte, mis kihistab salajast naeru. Oleks ma seda kõike teadnud, oleks ma kohe tulnud. Tunnen kaasa sulle, et pidid minu kutsumiseks nii palju aega kulutama ja vaeva nägema
”
“Ei ole midagi. Tegin seda hea meelega
”
Mann sammub aknale lähemale ja lõpuks toetab oma näo sellele: “Tahaks seal olla
”
“Mmm
”
“Jah?”
“Mann?”
Mann pöörab pead, kuid jääb siis vaatama kolme hiiglasliku asja, milledele ta kuidagi ei suuda nimetust anda
“Need on lilled. Kolm tükki, just nagu sulle peaks meeldima. Tõin need siia. Kas meeldib?” seletab Timmu vaikselt kena naeru suule manades
Mann ei suuda pisikest õnnelikuse pisarat tagasi hoida ja tormab selle varjamiseks Timmut kallistama: “Sa oled nii hea
”
Nõnda nad seisavad rohkem kui hetke, kuni neis kasvav soojus lihtsalt üle hakkab voolama
“Nuusuta ühte, seda kõige madalamat!”
Mann astub punasele lillele lähemale, haarab õie lähedalt varrest ja tõmbab seda veidi allapoole näole lähemale. Seejärel sulgeb ta hetke ees silmad ja lihtsalt hingab endasse seda imelist lillelõhna, huuled peaaegu puudutamas õit
Timmu vaatab Manni ja mõtleb endamisi, kui lapselikult süütu ilme tal on ja nii muretu ning uudishimulik, lisaks ta on ka ilus