Veerib teooria eufooria pähklikoores suures, kui eksisteerib maailmas noores toores valgusfoor ja ärklitoa pehme, kuid mõttesse kauge viiv lauge teosammul liikuv kiikuv idüll, sest eile meile põlenud kõigile mõeldud lõkepuna kest kaikus aetuna rauge liiva viiva hõike lõike haikus. Tasapisi laskub tasa õnn pisi päikesena lõikudes äikesena väikse vaikse pilve roosasse embavasse uduvahu avasse
Ja nõnda lendas pähklikoore maailmas endas valge asuursete suursuguste laikudega õrn sinilind, kelle teadvuses vulises headuses mõtteojake teadmisega, et millestki väikesest kasvab suur ja miskit väikest võib leida suures. “Kas kuuled?” küsis ta kõikidelt ettejuhtuvatelt õitelt, puudelt tuultelt, putukatelt, pilvedelt, lindudelt, liblikatelt ja rohukõrtelt. “¦okolaadiküpsise kõlavärvingust, mis on homse kombepäeva tuulemaalingust? Kas kuuled? Kas tunned hinges eilse nädala õnne klärinat? On sul aimu, et see annab tunda tulevikuvärinat?”
Sinilind lendas nõnda küsides, kuid plaanitud vastus jäi kuid saamata. Aeg endas seisis, ka temal polnud olemisega olles aimu. “Vaimu vaikides kuulata ja imetleda ilma,” mõtles linnuke. Ta ei osanud muud ette võtta, või end kuhugi suunata. Aga ühel päeval saabus talv ja kõnekas lumelõnga kõks äratas üles sinilinnu alge vaimu. Just see oligi ilma kaval nõks. — Hetkelist otsingulaadi hakati eos teostama uut moodi. Tõik, et nõnda hõisates saabudes laabudes seos, oli nagu mõistatus. Teagi, kas sellest saab jagu. Aga linnuke innukalt leidis, et persikukarva elevanti selles pähklikoore suves näeb vast harva