Võõras koidus päikse loidus kasvab mets
õhku tõusev silmis hõige mälestuste mets,
kus kiirelt sõidab aega võidab vanker masinvärk
kaasas minu kõige kuulav öö — õitsev, lumm ja sõbrasärk
Tumm jahedus loobund une okstel sära seab,
tuule lahedus muinasjutus metsa ära veab,
kuid kummaline, kas pole, üks olukorrast teab,
on korratusest joobund käsi, mis kõik korda seab
Sulnis külaline külla tulev kätkev sisu
seob köidikusse mõtteviivu: mets on risu,
miinus kaksteist ja puudel hääletu nägu;
mets päästmatu ja käel on lootus hägu