Päike loivab uniselt oma igapäevast varakult alustatud teekonda õhtusse
Hääletasin Viljandist Tallinnasse stiilis mul-on-lilled-ja-seega-olen-kena-inimene. Esmalt jalgrattas. Siis buss, aga sellest jäin maha. Niisiis kõndisin iseseisvalt edasi ja ootasin pealevõtmist. Mingil hetkel tuli mulle vabatahtlikult transporti pakkuma kummaliselt lõhnav rollerivana, kes viis mind tubli kolmteist kilomeetrit edasi. Hiljem sain kahe masinaga Tallinnasse välja
Olin sutsu Lonnega — hea –, kuni määris mulle intervjuu kaela. Muigamine.
Olin rohkem Lonnega. Armas
Koduteel
Märkasin valge aia ääres väikest kurva näoga last, kes mulle vaevu põlveni. Jalutasin kodu suunal, kuid midagi aimates oli pilk mul ikka tema peal. Nägin, kuidas ta edasi-tagasi vantsis. Istusin pingile asja jälgimiseks. Väike põnn tatsas rahulikult ikka mööda teed mulle aina lähemale. Teisi inimesi ma läheduses ei näinud. Otsustasin kõndida temani ja aidata, hinges samal ajal küsimus miks? Küsisin lapselt kus ema? Kus isa? Kus kodu? Tema ainult vaatas otsa. Proovisin vene keeles
” laususin ma käega viibates
Vastati: “Aitäh!”
Läksin koju ära