// Ükskord ammu-ammu elas laulev siil Tupsek, kes tahtis pääseda kosmosesse. Ning tal oli kass, kellel oli väike kollane tikutops, mille sees peidus oli tal suurte punaste päkapikusussides Arni. Uh, olid need alles suured sussid. Nende sisse oleks võinud terve loomaaia mahutada: kõik Aafrika lõvid ja elevandid, Aasia tiigrid ja maod, rääkimata Kuu taga elavatest terevantidest ja vanaemadest. Aga see polnud kõik. Arni täpilistes superkangelase aluspükste rinnataskus pesitses laia kaabuga ja suuri rohelise prille kandev Siri, kelle juustes lebas palju viimasest salaja köögis toimunud toidusõjast järele jäänud juustu ja tomatit
// Igatahes, kõik nad elasid köögis kraanikausi all ja ootasid, mil Øokolaadijõe tagant tõuseks päike, et siis saaks minna välja liivakasti liivalosse ehitada. Võib-olla pidada isegi tigude talu. Muidugi ootasid nad ka jäätist, mida saaks süüa. Ja Øokolaadi. Hommikul on alati lubatud Øokolaadi süüa. Valged hambalambad suus ju naudivad seda. Ent tuleb arvestada sellega, et pärast magusa transporti kõhuõõnde, tuleb lambad pesta soolaveega. Tugeva soolaveega. Nii et nägu on krimpsus. “Hi hi,” naerab lepatriinu
// Kella hakkasid kõllama, kui tõusiski päike ja libistas sõrmedega mööda sinikellukesi, mis akna taga aasal kasvasid. “Ooh!” ringutas haldjas nimega Viivi Teine. Viivi Teine oli Viivi Kolmanda õde. Nad mõlemad oskasid trumme taguda ja siniseid vaipu kududa. Just ühe kollase- valge ruudulise vaiba pealt tõusiski Viivi Teine ja ringutas, “Ooh!”
// Vaip oli roosa mustriga ning seal lebas palju puuklotse. Igal pärastlõunal pärast veesolina kuulamist kraanikausi torus, tormasid suurtes päkapikusussides Arni ja suurte prillidega Siri vaibale puuklotsidega mängima
// Puuklotsid olid ühesuuruse ja ühekujuga. Enamasti nagu kuubikud. Vähemalt nad üritasid nii olla. Vahel see kippus raskeks, kuna loomaaeda mahutavaid susse kandval Arnil läks pärastlõunal kõht tühjaks, ning siis näris ta vaikselt nurgas puuklotse. A-tähega puuklotsid olid ümmarguseks näritud. Kõik nurgad olid ära näritud. Nii ümmarguseks oli näritud. Haldjad, linnud, Siri ja Siri sõrmenukud ning konn tema taskus ohkasid: “Arni! Jälle oled sa puuklotsi kallal. Lõpeta ära. Kui on kõht tühi, siis on meil kraanikausi all mõned võililled
“
// Suur ja pehme ja valge lumi hakkas sügavsinisest pehmete pilvevattidega kaetud taevavoodist alla sadama. Rohelised kuused kandsid valged rüüd ning laulsid omaette talvelaulukesi tähtedele, kes peitsid end pilveteki taga. Lumi sadas ja sadas. Sadas ka lumekellukesi, mis maad puudutades läksid pooleks nagu munakoored ja neist ilmus välja pisikesed lumejänese beebid
//
“Puuklots,” ütles üks keebiga jänesebeebi
“Palju puuklotse,” ütles teine valge jänesebeebi
“Ümmargusi on ka,” ütles kolmas pulgakommiga jänesebeebi
“Suurte punaste sussidega Arni oli siin,” ütles neljas prillidega jänesebeebi
“Ainul tema puuklotse näribki,” ütles viies raamatuga jänesebeebi
“Veidi naljakas, onju,” mainis kuues siniste täppidega jänesebeebi
“Lähme teeme hoopis lumememme!” hõiskas pisike jänesebeebi
// “Äähäääääähööööüüüaaaaaööööüüüöööaaüüõõöööhhhöö,” ringutas Arni ja Siri, kui nad mõlemad puuklotside vahelt raskest unest üles tõusid
“Jäime mängimise ajal vist magama,” teatab Siri silmi sügades
“Ei, mina jäin magama. Sina ei jäänud,” jonnib Arni vaikselt, hästi tasakesi, nii et keegi ei kuuleks. “Putru tahaks. Porgandiputru tikrimoosiga. Enam ei taha puuklotse. Ning putru söön ma siis, kui tohin kanda oma superkangelasi pidøaamat
“
“Olgu-olgu,” nõustub supitaldriku suuruseid prille kandev Siri
// Mõlemad ronivad lõbusas naerus kraanikausi alt välja ning jooksevad kõrvaltuppa, et üles äratada pudruvalmistaja krokodill Heti, kelle vasak silm plingib kümme korda ja parem otsib suunda kuhu vaadata, et saaks korraliku hommikusöögi ja et päev algaks ilusasti
Head und!