Istun sügisesse kasvas pargis. Tumenev taevas kuulutab vihma. Veetsin enamuse ajast Sacre Caeur’i juures tasuta kontserdeid kuulates.
Istusin pargis ja tuletasin hispaania keelt meelde, aga siis tuli minu juurde Maurice Marrokost, kes palus mul veidi kitarri mängida. Miks mitte mōtlesin. Polegi seda täna harjutanud. Samas näitas ta ise mulle ühe meloodia, mida saab lōkke ääres improviseerivalt harjutada. Enne lahkumist kinkis ta mulle poolteist eurot. Tänud!