Õunamoosiga seenemuffin Muffel

Puud õõtsuvad tummas õndsuses, lootes kedagi võimalusel õnnelikuks teha, aga mets on täis vaid tuhandeid ühesuguseid puid, kes pole kunagi midagi muud näinud peale enda teisiku. Võimatu on neid eristada üksteisest. Nad lihtsalt on, — nagu seened

“Hhh-h-hh,” kõlab hingetõmbena

“Ää-ää-ä,” nagu uinak

“Hhh-hh-hh-h,” pahiseb okstest teine hingetõmme

“Kuu-uu-ii-ii-dhaa-aa-ss ssaa-aa, hõhh, võõ-õõ-ii-iidh mee-ee-ii-iiss-ssth, hõhh, nn-ii-ii rr-ää-ääkii-ii-dhaa-aa, juu-uuthuu-uu-ss-ssthaa-aajaa-aa, hõhh?” küsib puu aeglaselt iga tähte kui lauset välja hääldades, “Ssee-eenn-nn oo-oonn-nn, ee-eebhaa-aamm-mmee-eell-lldhii-iivv-vv vvhää-lljhee-eenn-nn-dh, ssee-eenn-nn oo-oo-nn-nn, hõhh, aa-aall-llaa-aammh

”

Selles metsas elas eelmisel aastal valmistatud lõbus õunamoosiga seenemuffin Muffel, kes oli kuudega metsas elades läinud kuldkollasest munakoorevalgeks. Muffel hüples alati rõõmsas tujus koos oma vanaema õunamoos Moosiga mööda metsa ringi ja tegi nägusid nii ühele kui ka teisele puule. Kummalisel kombel oli tema ainus, kes suutis eristada kõiki puid teineteisest, sest Moosi rääkis alati nende kohta midagi huvitavat, ja Muffel ei unustanud kunagi midagi.

“Pffälja arpffatud üksf-pff-kordf, juftusftaja

”

Välja arvatud ükskord, kui Muffel veel lapse suuruses poolvalmis seenetu muffinike oli, ja kui vanaema Moosi ütles alati teda nähes: “Oi, kui armas pisike muffinike

” Nad käisid tihti tol ajal riiulite peal tolmurullide ja roosade punaste ringidega lusikatega mängimas. Vahel kukkus mõni tolmurull riiulilt alla, vahel kaotas lusikas oma punased ringid

“Juftusftaja, pfidfid frää-pff-kima sfellesft, fmidfa funusftasfin, ka-pff-sf funusftasfidf!?” põhhitas ja fõhhitas seenemuffin Muffel oma lauset

Välja arvatud ükskord, kui ta üritas lapsepõlvekodus mööda keerdtreppi otse minna. Muffel lihtsalt unustas trepi olemasolu ja ainult läks. Läks kohe nõnda palju ja kaugele, et sattus peegelmaailma. Küll ta siis alles ehmatas teiste muffinite olemasolust, aga samas hakkas ta ka kohe kilkama mängukaaslaste suure rohkuse üle. Muffel tervitas igaüht, kes talle vastu tuli, ja nemad tervitasid vastu. Vanaema Moosi tegutses nagu puumetsaski, rääkides igaühe kohta midagi erilist ja huvipakkuvat. Nii jäi seenetule muffinile meelde kõik kohatud muffinid, kes paistsid ka olevat seenetud. Oli see alles põnev unustamatu seiklus Muffeli elus

“Pfjah, fma eif funusftaf sfedfa kfu-pff-nagi,” ei jätnud Muffel oma stiili

Oli üks ebatavaliselt tavaline päev. Metsas kajas tõng tõnk-tõnk t-tõng-tõng ja Muffel kepsles vanaema Moosi saatel mööda kergelt rohtunud tallatud rada, kui äkki Muffel seisma jäi, ja vanaema tema kopeerides järgi tegi

“Hõhh, rrää-ääghii-ii eedhaa-aassii-ii, ää-rraa-aa, hõhh, ll-llõõ-phee-ee-thaa-aa,” higistas puu uut lauset endast välja

Õunamoosiga seenemuffinile vaatas otsa rohelise tindiga joonistatud käsi. Mõlemad kumbki ei saanud sõnagi suust välja, jah, justkui nagu nad oleksid pingutanud selle nimel, et sealt üldse midagi välja pudeneks

“Fma für-pff-itfasfinf, ff,” põffitas Muffel

“Ma ka, aga mul oli suu maasikaid täis ja ma ei saanud neid kuhugi sülitada, sest käes oli mul haruldase teega tass,” joonistas käeke õhku

Muffel sai esimesena maha pillatud julguse üles korjatud; ka veidi õunamoosigi oli langenud puulehtede vahel. Kui vanaema oleks seda märganud, poleks see talle head meelt valmistanud: “Sfinuf fnimfi?”
“Ma ei saa sinust midagi aru, liiga palju effe ja põhhe,” teeskles joonistatud käsi oma arusaamatust

“Pff, fsi-pff-nuf fni-pff-mif!?” punnitas puffitades Mufflike

“Ikka liiga palju põffitamist, mingi haigus sul? Narrid mind või?” joonistas käeke tähti lausete moodustamiseks Muffli vanaema õunamoosi sisse, “Muide, mu nimeke on Kätu. Joonistaja tahtis ja pliiats pani. Tuleb nimest Käsi, aga nad tahtsid midagi hellitavat kuulda ja siis tulid nad oma üllitisega välja. Ma ise olen rahul. Mõnna nimi. Onju?”
“Fmhfm

”
“Ikka ei saa aru. Kuidas sinu nimi on?”
“Fmuffelf

”
“Veider nimi sul. Tead, tahaks endale ka vist ühte effi. Kindel pole, aga siiski. Prooviks ka selle värgi ära, äkki mõistan sind rohkem

”
“Färfa ftahfa, ff, sifis fei sfaakfs mi-pff-naf fju sfinufst kaf faruf

”
“Selge,” muigab rohelise tindiga joonistatud käsi

“Hähh,” ähisevad puud, “ii-ii-gh-aa-aa-vv!”

“Muffel, mulle meeldib see tuul, mis puhub seal puude vahel. Pole nagu varem märganud, aga jah, täna on teda eriti hästi kuulda,” kraabib Kätu

Mööduvad tuhanded pisikesed märkamatud hetked. Porilombid laiendavad oma valdusi. Lehtpuud avastavad värvilised lehed, kuid järgmisel taipavad nende sobimatusest ja lasevad neil maha langeda: parem alastiolek kui värviline loll. Vihm pladiseb plaksudes vastu maad. Esimesed taevast tantsivad lumehaldjad, krudisev lumi jalge all, lumememmed. Kevadingli tulek, lõhnav loodus õitsvate lillede seltsis, kasvavad veekogud

. ja siis suvi. Taas samas hetkes

“Jutustaja, me peaksime nüüd ära lõpetama,” anub maalivalt joonistatud käsi

“Me peaksime metsa keskele järve tegema,” pudistas vanaema õunamoos Moosi

“Fnõfus, ff,” mainis Muffel

“See tooks nagu metsale elu sisse

”
“Fagfa kfu-pff-idfas?”
“Mäletad punaste ringidega lusikad, nendega me hakkame kaevama

”
”

. on tagataskus ühed punaste ringidega lusikad!” hõiskles Kätu puu tagant välja hüpates ja lusikatega lehvitades

“Hähh,” hingab puumets, “juu-uuthuu-uussthaa-aajaa-aa

”

Olematu silmapilguga olid kõik roheliseima rohuväljal metsalagendiku avaras embuses, mida ümbritsesid puud julge müürina. Õunamoosiga seenemuffin Muffel, vanaema õunamoos Moosi ja rohelise tindiga joonistatud käsi Kätu haarasid tugevasti oma sõrmede vahele punaste ringidega lusikad ja alustasid augu kaevamist, mis aga tundide möödudes isegi ei tahtnud kuidagi suureneda. Nad tegid kõik tühja tööd. Keegi ei tahtnud ka seda tunnistada

“Juu-uuthuu-uusthaa-aajaah, aa-ii-iithaa-aa nn-nnee-ii-iidh, hh-hh,” ei kannata puumets tegevust välja

Äkitselt libastus Muffel õunamoosi sees ja kukkus, pillates käest oma lusika, mis lendas vastu olematus augus olevat kivi, lüües kõik punased ringid lusikalt maha. Ringid veeresid mööda rohtu veidi ning vajusid seejärel pikali

. ja vajusid läbi rohu ja mulla ja kivide aina sügavamale, jättes enda asemele punase värvusega täidetud augu

“Oh, järv!” karjus kätega õhus vehkiv joonistatud käsi

“Ja maitsev järv,” moositas vanaema peoga läbi järve tõmmates, “maasikamoos, kui ma ei eksi. Maasikajärv. ”
“Fmaasfikafpfjärf,” põffitas Mufflike omaette ning läks suplema

“Jhuu-uuthuu-uussthaa-aajaa-aa

”

Puumets õõtsub tummas õndsuses, rõõmustades sügavaid hingetõmbeid tehes maasikamoosijärve üle. Aga

. ikka pole nad kedagi saanud õnnelikuks teha, kuigi tahtmine on, moosi suurune tahtmine, magus tahtmine