Üritan Tallinnaga hakkama saada. Tänavad ja nende vaikusest pungil nurgad, poed, millede ustest pole sisse astunud ja inimesed, keda ei ole kohanud veel
Värviliste triipude lastega pilvekasukasse mässitud taevas piilub alla. Teretab sõnatult ja igavesti. Ping, ting — liiguvad sõrmed üle nailonkeelte. Salapärane energia, mis mind öösel ei lubanud magada on üle ennast kandnud sõrmedesse ning ma püsin rahutu. Mis see on?
Minu käes võiksid olla terve maailma raamatud, või siis igavene juurdepääs. Ma läheks lõhki siis
Olen rikkumata rahatu rikas