“Eli! Vaata üles, vaata neid pilvi!” hüüdis Mann. “Neis on mingisugust maagiat, ma usun
”
“Ma vaatan,” vantsis Eli Manni kõrvale ja heitis pilgu üles valgetele vahukoorestele pilvevattidele, mida ümbritses päikese hell embus
“Need pilved on küll kindlasti vahukommist
”
“Mann! Kõik pilved on vahukommist. Kõik pilved on
”
***
“Lapsed, ärge ääre peale mingi! Kukkute äkki alla, ja seda me ei sooviks. Tulge parem siia, ma räägin teile juttu
”
“Juttu-uu-uu!” hõiskasid lapsed kooris ja jooksid istuma ümber juttuvestja
“Niisiis,” alustas juttuvestja laste silmadesse vaadates ja mõtteid peas keerutades. “Elas kord
”
“Päike!” hüüatasid lapsed
“Ei, ei. Elas kord lõbus An, kelle kodu oli pilve peal, mida ta nimetas Vattiks, ja kes oli lillekujuline olevus, kellel laiad lehekujulised käed, ümar valgete õiejuustega pea ja ringi hüppamiseks üks rohekas jalg. Ning ta oli tihti riietunud roosasse kleiti. Sama pilvevati peal elas ka tema kaaslane Ni, kes oli sama lõbusalt hüplev olevus kui An. Ni arvas alati, et on An ning ega An teisitigi arvanud. Üks päev
”
Päike piilub vaikselt ülevalt alla ning äratab tasapisi Ani, kes seejärel krapsas püsti ning hakkab Nid äratama. “Ärka üles, vaata, väljas on päike juba. Sa pole tänase päeva päikest veel näinud
”
Ni ringutab ja haigutab ennast, enne kui avab oma siresinised silmad: “Onh-tõhesti-hilus-päähke-aeh
”
“Mulle meeldib!”
Ani kilkamine aina jätkub ning Ni tõuseb rahulikult püsti. Äkki jääb An tasa: “Mis see seal on? See sädelev asi?”
“Kus?” peab Ni tingimata küsima, kuigi on juba kummalist objekti märganud
Mõlemad hüplevad üllatunud nägudega kuldsele nõela moodi asjale lähemale. Ni imestunud näost ilmub vaid imestunud küsimus: “Mis see on?”
“Kuidas see üldse siia sai?” vastab An Ni küsimusele
“Äkki jäi meie Vatt ette, kui ta alt üles tahtis minna?”
“Äkki hoopis tahtis see alla minna?”
“Peaksime teda aitama ju kuidagi!” jätkuvad üllatunud hüüded, lootes nende abil kuidagi asjast aimu saada
“Ma tean! Ma tean!”
“Räägi mulle ka siis!”
“Tule, ma näitan sulle lahendust,” teatab An ja alustab teise poole hüppamist, kuni peatub mustikapõõsa juures. “Vaata, need mustikad sisaldavad seda i-tähega algavat asja, mis sealt ülevalt pilve pealt kukuvad alla mustikate sisse
”
“Apelsine?”
“Näh, see ei alga i-ga, üks teine asi
”
“Ideid?”
“Just! Peame mõned mustikad ära sööma ja siis tuleb uni, millele järgneb idee kujunemine meie peas, loogiline ju,” naeratab An
Ni kuulmata Ani juttu lõpuni, haarab põõsast peoga mustikaid ja mugib neid sisse. Anigi ei oota kaua, vaid võtab ka korraliku suutäie. Sõnagi vahetamata heidavad mõlemad pikali ja liiguvad vaikselt unes unemaale lillede keskele mängima.
Uue päeva päike äratab mõlemad ühel ajal üles. Ani ja Ni silmad on taeva kuldses ketas, kui nad korraga hüüavad: “See on päikesekiir!”
“Kas see kukkus alla või tahtis minna alla? Kas me peaksime ta üles tagasi aitama või alla aitama?” arutles An valjul häälel
“Lähme siis tema juurde istuma ja vaatame, mis hakkab juhtuma,” sõnas Ni mõtlikult
“Tantsime siiski tema ümber, peab ju proovima. Äkki seekord töötab
”
”
. ja nii alustasid An ja Ni oma päikesetantsu, kuni väsimusest naerusuul maha vajusid ning tuttavale unemaale lillede keskele sattusid. Kui nad päikese jagu päikese vajumise pärast avasid mõlemad enda silmad, kus neil ikka veel tantsimine kestis
” jutustas vestja lastele lugu
“Mis edasi sai? Mis juhtus?” küsisid lapsed uurivalt
“Nad tõusid püsti ja nägid, et päikesekiirt pole enam. See tegi nad hulga õnnelikumaks kui enne. Ning selle ajast peale kuni tänaseni räägivad nad üksteisele ja ka oma külalistele ja oma kujutletavatele sõpradele päiksekiire suurest päästmisest
”
“Hurraa!” kilkasid lapsed jutulõppu aimates ja jooksid laiali
Päev pilvel jätkus laste lõbusate hõigetega: “Mina olen An, sina oled Ni. Mina olen mustikapõõsas, sina oled päiksekiir. Mina olen idee, sina oled Vatt
”
Samal ajal Vatti peal mõtisklesid An ja Ni, kas nad kujutlevad seda ette või on see päriselt, et keegi hüüab nende nimesid
:rolleyes:
Armas.