Eile kõndis tee ääres rohu peal siil ja siis vaatasin seljataha ning märkasin, kuidas osaliselt pilve taga säras suur kollane täiskuu. Panin teleka kinni. Ema tuli võttis minul käest ja viis koju ära. Teadsin, et kunagi ma pean talle valetama, aga millal. Koju jõudes läksime kohe kööki. Istusin vaikselt tabureti peale ja vaatasin, kuidas ta süüa askeldas valmistada ning pannidega kolistas. Onu koputas uksele. Mõtlesin, et nüüd on see hetk, aga siis loivas kass kööki. Tema ees ei suudaks ma eales. Ema võttis telefoni vastu ja rääkis mõned minutid kellegagi kiirustades, ju oli siis supp valmimas. Haarasin enda lohutuseks külmkapist maitsva punase õuna. Sõin seda isuga, nagu poleks päevi süüa saanud, vaid ainult nälginud. Kõndisin raamaturiiuli juurde ja võtsin lugemiseks taoistliku teose elu tähendusest. Kahjuks lödistasin veidi piima lehtedele. Ema nägi ega kiitnud seda heaks, vaatas vaid pilguga, mis kutsus mind sööma. Imetlen teda, kuidas ta suudab nii maitsvaid pannkooke iga kord valmistada. Jõudsin korraks moosist mõelda, kui onu võttis kotist välja tikrimoosi. Nüüd jäi üle vaid pannkooke nautida