Istusime eile pimedas pingi peal järve juures. Vaikus. Just kui teaksid kóike ööst, mis sind ümbritseb
Huh, ja siis läksime ujuma. Vähemalt mina läksin, tema suutis vaid pólvedeni vette minna. Algus oli külm, móned kiired tómbed järve keskpunkti suunas ja siis tagasi kaldale ja korraks uuesti. Elu tuli kohe sisse, külmavärinad ka
Kuivatasime end ära ja siis seisime seal kivil paljajalu, hoides üksteist soojas. Vananev kuu mängis peitust pilvede taga
—
Täna
Samas korruse peal elav Shantal rääkis kunagi, et tema teab kóigist kóike. Algul pidasime seda naljaks. Ņhtul üllatas ta meid täiskóhu arvamustega, mis, meie teadsime, on tóesed, kuid tema sai ainult arvata ja pakkuda, et ehk ja äkki
“Peaksite abielluma, te sobiksite nii hästi kokku. Ja kui lapse saate, siis kutsuge mind ristiemaks. Ning Artti ma ajan su siit elutoast ära, sest sa peaksid Rįhel’iga samas toas magama
“
Armas