Kui midagi ei oota, siis üle toota ootamise tulemit, on suleliste parem tasku vihmasajus ajas. Plaksutame saabuva laabuva, nii sujuva, kui pehme kallistusega silditu pildi kohta. Ohkan miimitult nii mitu. Valge muidu liimitu piimjas, sulnis kallistav uduriim. Ta on mulle, sulle, meile, teile, meile kõigile kui sõber, kui näen teda. Ma ei saa silmi kinni pöörata, ei tahagi, ei lähegi. Hinges tekib pingetu lummav tunne, et olen sind tuhandes summas ja tummalt igatsenud, mu sõber udu. Sa oled nagu kaunis tuduv unenägu, mis aastati ajati alati igati oodatud. Ja korrata. Üks nagu magus unenäo mesi, kes on suur sõber, keda suuresti igatsetud. Sind saab vaikselt vaadata, lärm on ülepingutatud. Kolm puust posti, kolm sama sammastiku — jalalt jalale hüppamise kauguses posti — millel sammal on ajahambalt loa saanud ja endale sinna kodu lasknud ehitada, ning on nüüd läbi aknastiku nautimas selles samas uduvahu koopakarvalist selgepiiritus harmoonilises pudrupehmes laevakünka kaoses uut udumahlast ajastiku maastiku
Mitte pettehall, vaid merest tereroheline, võib-olla sinistes vinavates kindatoonides, ja kivi tantsivates kroonides kaljusall rünkas ronivaid krobelisi hoidvad käsi ja nägevad näod, ning naeruninad, kuulvad kõrvad ja haaravad sõrmed koos toredusega laia paljuse sinise märja sügava avaruse poole. Nagu näinud kuulvaid kuu maid, paremaid paid, kuningaid, lebab raske hiigel laid suures ärkamatus elavas unes, kus puhkab linde ja ehk isegi hai. Kaljusabas lamas samas maja suur, puuseintega, heintega, seal nurgas, õnneks päikeseturmas, meretuule embuses headuses. Akna taga magavad sädina kardinad, või uste, mis peidab naljakate olemuste sülevaid sügavaid tarka järku silmi. Läbi need prao teed, mis kalju kivi lustilises mustrisallis, ootavad end tuletäite läitmisega
Paus
Külm duØØ naha peale, või maadlus tekiga. Tänav täna peatub, kuhu seadub minek