Peitsime end päikese viirastuse eest noore kuuse varju; väikevend mängis rohus oma sõduritega, mina kirjutasin, klimberdasin kitarri või siis mõtlesin, mis on müstiliste pilvede ja beebisinise taeva vahel. Tundsin end ärkvel, kuigi nagu silmnähtavalt pole midagi teinud, kuid ega polegi oluline midagi suurt teha.
Homme hääletan Tallinnasse ja alustan oma töise eluga. Midagi kurta vast pole. Kolm aastat pole kuskil tööotsal olnud, välja arvatud Marokko, kuid viimane oli kuidagi eriline. Mõnus seiklus hoopis
Mina ei tea, kuidas teiega on, kuid mina olen õnnelik. Nagu värske vihm. Tantsivad inimesed lauluväljakul näevad ka naerusuised ja õnnelikud — sädemete sära silmis
Peter Bradley Adams – Chant