Autolt autole kiirelt sain ma ja mantrat korrutasin ka: “Om, please take Artti on
”
Algus tundus veidi keeruline — seisin kaks tundi, väga keeruline, eks ju –, kuna asusin enne Frankfurti ja igaüks pea läks Frankfurti. Aga õnnelik nagu ma olen, siis mingi arusaaja tüüp võttis peale. Kahjuks saksa keelest ei saanud nii palju aru. Hiljem Hannoveris arvasin, et olen linnas kinni, kuid viisteist krooni maksev liiter vett kustutas mu janu ja pani pea mõtlema. Hääletamiseks sobivat kohta polnud, kuid tee ääres proovida tuli — kui keegi tahab peale võtta, siis ta võtab, rikub kasvõi veidi liiklusreegleid
Kuus jõudsin Hamburgi ning linna mitmekesisus puristas näkku, sundides mind kotist väljaotsima oma msuta pusa. Vihma tibutas ning ma astusin suitsuvinesse mattunud interentipunkti. Tegin oma hulkumis asukoha selgeks ja andsin oma kirjelduse. Esimese metrooga sõitsin Rathausi juurde ning hakkasin ringi hulkuma, arvamata, et keegi võtab nõuks mind tänavaööst päästa. Mitte, et ma seda hirmsasti kardaks või midagi, aga lihtsalt
Arnold tuli oma mustal rattal: “Artti! Is it you!” ja seejärel juhatas läbi linna Rote Flora’sse. Maja on nagu kelder ja taimetoitlaste söö-palju-tahad-maksa-kuidas soovid stiilis toit oli valmimas. Tänavalt leitud raamatute kogu lebab ühes nurgas, prandal laotuvad tänavalt saadud diivanid sama saatusega tugitoolide seltsis ning seinad on kaetud natsionalismi, fashismi ja muude kummaliste loosungitega. Enamasti hulguvad ringi kodutu välimusega punkarid, muidumehed ja tegelased oma raskes karmis mustas riietuses
Mind tutvustatakse Arnoldi sõpradele ning koos asume me valminud toidu sööma: soovitatav hind on 1
60, kuid kui pole nii palju, siis saab ka vähemaga. Väga maitsev oa-pasta roog, tomatisalatiga ja magustoidupüree
Lubati ööseks ennast siia peita,