Öö kohises tumedalt. Maskid muutsid vaikuse teetassi joogiääre punaseks. Kaks soolatopsi ajasid üksteist taga pipraseks. Kuula mind, kui seda kirjutan. Väike müsteerium kukkus sõnade keskele, joonistades üles, üles tähendades, miks päevavalgus on öös valguse laterna all nii soe ja mitte otseselt katsutav. Sidrunipuu on sulamas, ta vajab kiirelt abi küünaldelt, et saaks oma kuju taas tagasi ehitada ning pakkuda kohalikele ämblikele vanadekodu kodu olemuse asemel. Aga kuhu ma selle panin? Pole see ei taskus, ega laterna all asuval pingi peal. Ma ju jätsin selle kuhugi, kuidas ta ka kuskil olla ka ei saaks. Oot, oot, sa oled ju mu õde. Kas ta teab? Geomeetria ajab mind nii sassi. Oleks kuskil nupp, kuhu ma vajutaks, et siis oleks võimalik uuesti alustada
Nupp
Teetass alustas auramisega ilma teeta. Olukord on nii veider, et ma lihtsalt sunnin end teevett keetma, et luua kujundlik partner teetassile. Teepott aurab nüüd, kuid tal on ka vesi sees. Gaasipliit kumiseb põnevast sinisest gaasist. Viie dollariline hoiab tassi kukumisest ja purunemisest tuhandeks ning üheks või kaheks killuks, mis hiljem mul kuskil öösel jalga satuksid, kui ma juhtuks öösel külmas toas vetsu minema. Vihmasaju tekitab päikese soovi tunnet. Vaatasin päikese poole, kuid siis avastasin, et mul ongi kodus sidrunipuu akna all kasvamas. Hah! Heh! Lähme nüüd ja hakkame rasket tööd rügavaks talupojaks
Tõstan pea laualt. Valge laudlina on endale saanud uue pleki. Mu ila suust ei suuda kunagi märgamist lõpetada. Vajan kiirelt teed, kuid siis näen, et tass aurab ikka üksi. Gaas on ka otsa saanud ning pott teeb kõrbenuid hääli. Vaatan põhja. Märgates seal olevaid köömneid ja ühte punast juuksekarva, jään sügavasse mõtlemist teesklevasse seisundisse. Mul pole punaseid juukseid. Noh, mul on kergelt punane habe, kuid mitte nii pika karva seal otsas kasvamas. Välja arvatud, kui teine ennast seal ei peida. Ei, see pole minu oma. Äkki on jõuluvana vahepeal käinud. Vaatan, et kindlasti oli jõuluvana. Meepott, mis oli mul tee jaoks lauale valmis pandud, on ära viidud
Pean raske ja keerulise plaani välja mõtlema. Esialgu tuleb õige meeleolu luua. Laual mängib raadio koleda muusikaga. Tahaks kanalit vahetada, kuid ma ei saa prantsusekeelest aru. Tõmban juhtme seinast välja, kuid koletis on ikka veel elus. Vaatan, et kurjam töötab voodi alla peidetud autoaku peal. Pöördun otsima suurt nuppu, mis peaks lihtsalt kõik välja lülitama.
Minut hiljem pärast kahte tundi, mis olen nuppu otsimisele kulutanud, leian ma pisikese pätti, mis lausa hõikab, et vajuta mind. Teengi seda ning tunnen kohe rahulolu. Haaran teise õhust imeva elektri toimel töötava raadio, ning vajutan sellel suurt nuppu, lootes, et ellu ärkav kanal on õiges meeleolus ja suudab minu jaoks laulva tuju tuua
Nii plaan. Pidime plaani välja mõtlema. — Tädi laulab romantilises tujus midagi prantsusekeeles: “J’ai peur des chiens jaunes”. Mitte ei mõista seda prantsuse keelt, veel vähem oskan ma kaasa rääkida. — Aga plaan, jah plaan. Plaan on saada teed ja ehk leida see punasekarvaline jõuluvana, kes mu meepotti ja gaasi minema viis. Kindlasti tegid koostööd Une-Matiga, et ma laua taga magama jääks. On alles pätid
Nii, meil on mõned mündid laual lebamas, ootamas oma kasutuskorda, ootamas oma uut saatust ja kodu kellegi teise kätes. Ükskord jõuavad pimedasse ruumi, kus nad alustavad oma elu, ning räägivad teistele kaaslastele, mida nad on mu kodus näinud ja kuulnud. See vast oleks alles katastroof, nad räägiksid kõik mu saladused välja. Ma ei kannataks seda. Vajan kiirelt teed oma tuju rahustamiseks. Teed, teed, TEED!
Hah, ja siis tuleb loos pööre, mõtlen ma endamisi. Hakkan naerma anekdoodi peale, mis kunagi mu tüdruksõber rääkis, kui ma öösel hambaid krigistasin.
Üks blond helistab teisele ja teatab: “Kas tead, et nad ehitavad mul siin uut teed
”
“Mis teed, vastab teine blond?” küsib teine suurest uudishimust.
“Ei midagi,” vastatakse ükskõikselt
Ikkagi teed. Ei, küüned vajavad enne lõikamist, ma ei saa teest enne mõelda. Tuul puhub, undab lausa. Ajab mulle külmavärinad peale ning paneb mu mõtlema, kas tasub üldse nurgakohvikusse minna ja sealt endale teed tellida. Sulla-mulla teeks see teetass mul laua peal siis, üritaks minuga rääkida, või mina üritaks temaga rääkida. Nuusutaks seda teed ja lausa unistaks sinisest vahemereäärsest villast ning kuldsest päikesest, mis mu auravat teetassi hoiaks soojas. Triiviks kaugele välja sellest kohvikust, võib-olla tagasi tuppa, sest minust oleks selleks ajaks saanud unistav laisik, kes vaevu viitsiks jalutada
Tõusen püsti ja jalutan akna alla, et sealt siis inspiratsiooni, motivatsiooni ja muid ioone otsida. Liigutan tänavale piilumiseks punaseid kardinaid. Näen laternalambi valguses pingil istuvat meest. Tunnen oma kontides, kuidas ta loeb mu mõtteid teest. Ta viipab mind alla. Kõhklen hetkeks, kuid siis tõmban kampsuni selga ning haaran salli. Raadio jätan oma lugu mängima. Kontrollin võtit taskus ning seejärel kiirelt ust sulgedes torman trepist alla. Tänavale jõudes on tegelane kadunud, kuid kuum punase äärega teetass aurab pingil. Võtan pehme tänavavalguse all istet, ja suu maitsvat teed rüüpamas, vaatan hetkeks punaste kardinatega akende poole ja siis eksin ajas taevas otsivate tähtede keskele