Päev algas eile teisipäeva hommiku ärkamisega
Istusin suures pargis puu all, pidades iseendaga pikniku, kuna unustasin teisi kutsuda. Mõtisklesin, kuidas eile alanud päev on olnud
Istusime baaris hommikuni kella kuueni. Läksime koju magama heitmine plaanis, kuid äkki leidsime, et meil on külmikus kollast vanillijäätist, otsustasime üle tänava “Why Not?” baari tagasi minna ning seal jäätist süüa ja kaarte mängida. Baar oli tühi. Hommikune tühjus. Nähtamatu üleväsimus haaras mõistust. Tasuta õlu voolas kraanist, kes kraani avada viitsis. Päikesetõus saabus kaheksa paiku, kuid kaardimäng oli pooleli ning võitmiste rodu kasvas
Kaksteist läks Andre magama. Meil Sorayaga olid kõhud tühjad ja peas teadmine, et kui nüüd magama lähme, siis on raske paari tunni pärast silmad avada. Otsustasime hommikusöögi kasuks, millele kohe järgnes lõunasöök. Patriciju tegi mulle kõik välja
Olin rääkimas Sorayaga terve hommiku ja lõuna. Tunde
Kellas number kolm seisis. Aeg metroopeatus leida, rasket koti aidata tassida. Hüvastijätt, homme näeme sõnad ning tagasikiirustamine, et mitte purskkaevu juures olevale piknikule hiljaks jääda
Kuid üllatus! Purskkaevu polegi selles pargis. Keegi ei leiagi mind selles suures pargis üles. Sipelgad hakkasid mööda jalga ronima. Istusin iseendaga paar tundi