Hmm
. seitse-kolmkümmend viis
Tänane on alles. Hommikupimeduses lebab unustus. Väljas räägivad majad, on muutumatuna teadvus, see kestab, tuttavate värvidega ja lõhnadega, nagu puu, nagu heinakõrs
Muiglen
Varsti üksteist
Võite viissada korda arvata, mida me tänasel laupäevasel päeval tegime. Ilm on pealtnäha mittemidagiütlev, kuigi tegelikult on sellel imetabaselt läbitungiv pilk. Rohus olekslevad vanad puulehed, kes aega kaotamata on hämmingus. Ka rehavarrest võib pauku tulla
Jätkan oma õmblemist
Kell pool kaheksa õhtul
Külm, jahe õhk noogutab väljas, küsib sisenemiseks luba ja tuleb vastust ootamata täpsete, automaatsete liigutustega irvakil akna kaudu tuppa. Pimedus ei julge järgneda
Saime lõunal hõbedased laibaketid
“I know its wonderful world
“
Isand L. küsis, kas olen temast veel kirjutanud. Nad teavad, et nii võib juhtuda. Päriselt