Nüüd, kus olen oma paranormaalsete võimetega telepaatiliselt aeglane tigu, on aeg nautida oma tagasihoidliku eksisteerimist. Pilved istuvad, päikegi on paigal, puud dirigeerivad tuulega. Rohi kõdistab väikeste laste jooksvate jalgade taldu. Pintsel ja värvipott seisavad ukse kõrval ja ootavad oma kasutamist. Meeldiv koorene jogurt maasikatega ning poolik arbuusikera täidavad kõhu maitsva meeleoluga. Taevas on mustikakiselline. Õnnelik mina, väga õnnelik mina
5 thoughts on “Sädelemise õpetus”
Comments are closed.
Oi kuidas mulle meeldib su kirjutamisstiil, aga arvatavasti oled sa sellest jutust juba tüdinud.
Universumi kummaliste seaduspärasuste tõttu ei juhtu sellist tüdinemist.
Panid mind meelt muutma. Tõsi, kiitus ei tee kunagi paha.
Sa oled vast alati õnnelik, eksole?
Eks ta nii kipub vast minema.