Saladuslik Varssavi

Eile Varssavi saabudes nägin mulle kummaliselt palju reklaami kõikjal. Nägin ka kilomeetri pikkust graffiti seina, aga vaatamisväärsused?, midagi muud huvitavat? Äkki olen kõigest liiga kaugel. Eks hiljem paistab. — Nii mõtlesingi

Olen kokku lepinud, et kohtun inimesega kesklinnas, kus siis alustame oma avastamistega. Kuid äkki hakkab taas sadama sügav-tugevat paduvihma. Alguses peidan ennast pirnipuu all, ronin puu otsas ja söön pirne, aga kui liiga märjaks hakkan saama, jooksen mööda puudealuseid silla alla. Seal saabub mulle telefonikõne, et kohtuks äkki tema pool. Vihma sajab palju

Linnas teed otsides jõuan trammiga number neli vastava metroopeatuse lähedusse, kus kohtuma pidime. Ning

. avastan, et nüüd olen ühe peatuse võrra liiga kaugel. Kõnnime tagasi

Lõpuks saame kokku ja lähme tema poole. Ta valmistab mulle kingituseks süüa, lihtsalt vestleme, mängime malet karmide nupuvõttetega. Ja kui päike on korralikult ilma soojendanud, siis lähme linna avastama. Samas saan ka teada, miks Varssavis pole palju alguses näha. Sõjaajal hävitati linnast 90%. Seega, alles on ainult saladused

Me kõnnime erinevatel tänavatel, üks tundub mulle huvitavam kui teine. Vanalinna majad on värve täis, keset sõiduteed kasvab tehispalm koos pingiga. Ja kui silmad piisavalt lahti hoida, siis on näha mõningaid säilinud hooneid, millel on huvitav arhitektuur. Kõigele lisaks on igal pool pisikesed ühe inimese turud. Ja muud pisidetailid

.

Kell umbes pool seitse vist üritan hakkata tagasi minema, ning kuna ma alles olen uus selles linnas, siis võtab öömajani jõudmine kolm tundi aega