Üritasin kümme kilomeetri kõndida hädiste juhistega, mis endale paberile kirjutasin — oh, minu laikust. Eksisin viieks tunniks. Ainult mu loogika ja tore vaist päästis mind tänavakeeristest
Uuel päeval sai kooliaegseid kogemusi tunda, kui liitusin pisikese ekskursiooniga muuseumisse 60-ndate näitusele.
“Muidugi on meeldiv, et meil seltskonnas võõramaalane
”
“Paluge tal mitte rääkida
”
“Tss!”
Teel muuseumisse jäin kollases trammis kontrolöridele vahele. Küsisid dokumenti, kuid seda polnud mul kaasas. Küsisid kodust aadressi. Andsin seega aadressi Eestis. Vale aadressi — muhahaha
Täna sai niisama pargis tuulise päikese käes peesitatud. Sain kiirelt seltsiliseks mustlasnaise, kes tahtis mul käejooni lugeda. Istus aga mu kõrvale pingile ning haaras parema käe. Hakkas seletama portugali keeles elu ja edu ja tuleviku ning siis läks äkki teema rahale. Naeratasin ja tegin nägu, et ei saa aru. “Dinheiro, dinheiro,” rääkis ta ning vahetas juttu eurodele. Mina kohe vastasin: “Jajaa
. ma olen eurooplane
“ Ta keeras mulle pobisedes selja ja jätkas omaette. Ma teesklesin, et magan.